Õhtulehe tosin

Kevad on nurga taga ja Õhtuleht tervitas täna oma külastajaid värske disainiga. Autoriks yours truly ja Fraktali meeskond. Kaevasin sel puhul iidsetest arhiividest välja paremad palad viimase tosina aasta disainidest. Teie ees on draamat, bravuuri, julget disaini ja huumorit! Lisaks kardinatagust juttu uuest veebist.

12 aastat evolutsiooni

Aasta oli 1999. Internetis käidi mürisevate modemitega. Õhtulehes küpses idee mõned paberile trükitud artiklid ka maagilisse võrku riputada, nimeks Õhtulehe Veebiekstra.

Veritundmatud Tartu poisid koputasid enesekindlalt toimetuse ukse peale. “Meie teeme teile ilusa veebi”, ütlesid nad. Ja kõik laabus – samale meeskonnale* on nüüdseks juba 12 aastat usaldatud kõik Õhtulehe veebidisainid. 1999 sügis oli päikesepaisteline ja sinisilmne – lehelt võis leida vaid mõne üksiku bänneri, artikleid kommenteerida ei saanud, küll aga kuulata audiolõike intervjuudest.

Minu isiklik lemmik tervest arhiivist. Ma ei tea, mis oli planeetide seis sel aastal, kuid nii lahedalt teistsugust ajaleheveebi meil vaevalt enam näha õnnestub. Ülikompaktne, peenliigendatud, üle lehe hajutatud menüü ja ühele loole keskenduv esilehekujundus sai ülitulist vastukaja ja aja möödudes vahetati see traditsioonilisema lahenduse vastu välja.

Aastaks 2008 oli põhjamaine ajaleheveebidisain lõplikult Eestisse murdnud. Artiklid liikusid ühte kilomeetripikkusesse uudisvoogu, disainerid asusid reklaamiosakonnaga võitlema väärtusliku pikslikinnisvara eest. Kuigi lehed venisid vahel koomiliselt pikaks, oli see siiski kasutajate jaoks väga mugav viis maailmaga kursis olla. Miks muidu Facebook sama mudeliga plahvatuslikult arenema hakkas?

Miks me möödunud aasta lõpus Õhtulehe meeskonnaga uut versiooni visandama hakkasime? Probleem number üks oli peamenüü nähtavus – statistika näitas, et inimesed ei kasuta parempoolset vertikaalset menüüd. Proovi hea või kurjaga, klikkide arv oli miniatuurne. Samas kasvas Õhtuleht nii kiiresti, et hea menüü oli eluliselt tähtis. Seepärast läbis uue veebi menüü kümneid iteratsioone ja ümberjoonistamisi, enne kui olime mõlemal pool lauda 100 protsenti kindlad, et oleme suurepärase lahendusega hakkama saanud.

Teise tugeva tõuke andsid viimaste aastatega kasvama hakanud arvutiekraanid. Senise 1024 piksli laiuse ekraani asemel on aeg vallutada juba 1280 piksli laiuseid maastikke. See tähendab laiemat ning selgemat artikliveergu, põhjalikult ümbertöötatud teise taseme veergu ning suuremat reklaampinda. Võidavad lugejad ja võidab ajaleht. Super!

Ja nüüd üks lõik meile, disaineritele

Disaineritena meeldivad meile lihtsad ja elegantse joonega veebid, kus loetavus on esikohal, kujundus on maitsekas ning miski ei sega meie silmade loomulikku rütmi ja meie aastatega välja kujunenud snobismi kalduvat esteetilist maitset. Õhtuleht aga pole disaineriveeb, viimase pikslini lihvitud The New York Times või The Guardian. See on värviline ja elu täis kollane ajakirjandus oma kõige paremas väljenduses. Ruumi kirevale sisule, mitte nõudlikele silmadele ja sirgetele joonlaudadele.

–––

* Mina liitusin Õhtulehe projektiga 6 aastat tagasi. Siiani olid Õhtulehe esilehed peamiselt Tõnu spetsialiteet, 2011. aasta väljalase pärineb minu sulest.