Koletised meie voodi all
Oled kunagi sellise kirja saanud? (Või ehk isegi saatnud?)
Otsime oma veebilehele uut disaini, saatke oma nägemus esilehest. Kõikide laekunud tööde seast valime välja parima ning maksame selle eest…
Konkursid. Spekulatiivsed kavandid. Proovitööd. Halval lapsel mitu nime. Miks head agentuurid neid väldivad? Miks kliendid neid armastavad?
Kliendi jaoks on kõik väga lihtne. Konkurss tähendab palju ilusaid pilte. Käega katsutavad logod ja veebilehed, visiitkaardid ja telereklaamid. Hõljud muretult kaubamaja riiulite vahel ja maksad vaid ühe lemmiku eest. Riskivaba. Soodne.
Agentuurid ning disainerid näevad mündi teist poolt: riski, kaotatud aega, raha. Ohtu kulutada oma parimaid töötajaid ja säravamaid ideid asjatult. Konflikt on olukorda justkui sisse kootud. See mis disainerite jaoks on “tasuta töö” on kliendi poolt vaadatult pelgalt “cost of doing business“.
Raha, ilus pilt ja usaldus
Aga tead. Jätame raha kõrvale. Klientide ning disainerite voodi all on tegelikult peidus hoopis teine koletis: usalduse puudumine. Disaini tellimine on alati hüpe tundmatusse. Sina annad mulle 3000 eurot, mina annan ühe väikese joonistuse vastu. Võib-olla keegi teine oleks parema joonistuse teinud? Äkki see ilus väike joonistus ei tööta? Äkki see ei meeldi mu sõpradele?
Sama koletis hirmutab iga päev ka agentuure – ehk talle ei meeldi meie ideed? Äkki ta varastab meie idee ja jookseb sellega teise agentuuri? Ainuke lahendus on hinnapakkumine! Teiselt poolt jäävad need kaunilt kujundatud leheküljed tihti vastuseta…
Sellised küsimused ei vaibu enne kui “ilus pilt” muutub disainiks. Lahenduseks. Sellel hetkel, kui kliendid saavad aru, et nad ei osta kahte fonti ja kolme värvi vaid lahendust nende väljakutsetele, lõppevad konkursid. Hakatakse sirvima sümpaatsete büroode portfolioid, otsitakse üles professionaalid. Samuti teistpidi: disainiagentuurid asuvad müüma oma kogemust, lähenemist, oskust. Mitte soodsaid standardpakette ja hinnapomme. Parimad teevad seda juba täna.
Seni kuni kliendid ootavad ilusaid pilte ja meie vastame vaid kuivade hinnapakkumistega, jäävad koletised meid igaveseks voodi alt kummitama.
Huvitav. Nii sõnasoojaks soovitan ka kuulata seda loengut: http://blog.ted.com/2006/09/26/paradox_of_choi/ . Teemaks valikute tegemine ja paradoks valiku vabaduse ees.
Hea on Su blogi lugeda – kirja on pandud need asjad, mida ise olen tahtnud kirja panna, aga pole aega olnud (st. pole viitsinud). Siit lugedes läheb kohe kripeldus üle, maailma on teavitatud ja kõik on korras, mina ei pea midagi tegema.
Antud teemal 2 tähelepanekut: viimasel ajal on põhilised konkursikorraldajad riigiasutused (liiga palju igavlevaid bürokraate?); 80% meil tehtud nö. esimestest (veebi)kavanditest jõuab enamvähem samal kujul lõpuks kasutusse, st. pole vaja mitut täiesti erinevat kavandit. Ega mingit trikki tegelt vist ei olegi, lihtsalt räägime kliendiga enne töö alustamist – nii kaua, kuni kumbki meist enamvähem hakkab aru saama, mida on vaja teha..